pühapäev, 15. juuni 2025

Tagasi koju

Reede õhtul otsustasin käia ka Hannoveri kesklinnas- mõnusalt soe ilm kutsus niisama linnamelu nautima ja jalutama. Kõik said nautida soojust ja päikesepaistet, kuid kaks skulptuuri kesklinnas kandsid vihmavarje ja olid pidevas vihmasajus...





Kodutee tõotas tulla viperusteta ning õhtu lõpuks oli mu siht Võrumaa. 

Olin endast andnud parima- ostnud bussipiletid, vaadanud üle rongimarsruudi Hannoverist lennujaama ja isegi Google kaardirakendusest lühima võimaliku jalgsi tee kohalikku pearaudteejaama. 

Lennukiaknast avanes päikseline vaade 



ja jalgadele jagus ruumi rohkem kui küll  



Kõik kulgeski plaanipäraselt, kuniks Frankfurt- Tallinn lend väljumisega pool tundi hilines. See liigutas edasi kogu õhtuse graafiku ja nüüd tuleb kindlustusel küsida tagasi bussipileti raha, sest sellist hilinemist ei suutnud piloot teel Tallinnasse tagasi sõita.

Kirsiks tordil oli pagasi küljes kollane silt kirjaga Bundespolizei, Sicherheitskontrolle Reisegepäck 



Esialgu jääb selgusetuks, kas kohver sai kahjustada politsei kontrolli või transpordi käigus, aga eks selle uurib juba lennufirma järgi. Jään tulemust ootama...


Pisut enne südaööd sai mu seekordne seiklus läbi. Meie vana koer Rosie tervitas mind rõõmsalt koduväravas ja hommikul ootasid juba sootuks teised tegemised.


Siiras tänu kõigile, kes selle töise seikluse võimalikuks tegid 😊

Õpilaste lood ja pildid.

Henry on viimased aastad olnud taimetoitlane ja oma disaini kontseptsioonis väljendab ta noolega läbistatud valget luike. 




Jule jumpsuidi disain on inspireeritud 80 ndate popikoon Sherist, kes on üks tema lemmikuid. Jule armastab tantsida salsat ja nii on ta disaini kujundanud selliselt, et saab oma jumpsuiti kasutada ka tantsutreeningutel. 




Paula disainitud komplekti nägin juba esimesel õhtul ja see paelus kohe mu pilku. Lihtne pliiatsseelik ( esimene, mille ta oma elus õmmelnud on), vöö- pisut korsetti meenutav ja veidi kroogitud varrukakaarega pluus. Pilkupüüdvaks teeb komplekti trukkidega eemaldatav valge krae, mis on disainitud tähe kujulisena.  




Lila disain on inspireeritud impressionismist kunstis, roosid kleidil on viide Mone maalidele. Olulised on värvid.  




Sofie disain kannab endas vägivallavaba rühmituse White Rose ideed. Grupp üliõpilasi ja üks professor levitasid II MS aegsel Saksamaal natsivastaste sõnumitega lendlehti ning tegid graffiteid. 

Komplekti pluus on kirjadega, väljendades lendlehtede sõnumeid, seelik on valge, esindades valget roosi ja eraldi seotav pealmine seelikuosa väljendab moeshow motot Cut Out.




Henriette on minust peaaegu paari peajagu pikem ja tema kontseptsioon on suunatud pikkade jalgade esiletõstmises pisut ebatavalises vaates. Nagu ta ise ütles- on pikad jalad elegantsed ja ühele sukale õmmeldud nööbid lõhuvad seda elegantsi. Samas rõhutab väga lühike seelik jalgade pikkust veelgi. 





Olgal on õmmeldud kaks kleiti. Tema stiil on väga isikupärane. Ta on 41 aastane, alustas moekoolis, aga nagu ta ise ütleb- seal ei tulnud midagi välja. Praegu läbib ta Anna- Siemsen- Schules kaheaastast õpet. Pildil olev projekt esindab Zero Waste disaini ja on loodud ebatavalistest materjalidest- laudlinikutest, mis oli kodus olemas ja ei leidnud enam kasutust. Väljalõiked viitavad Cut Out teemale.




                                                                                                                                                                        Sarah õpib rõivaste ja disainiala assistendi erialal ja oma disainis puudutab ta väga valusat teemat. Mõnedes kultuurides on jätkuvalt tüdrukutel sageli kohustus abielluda väga noores eas ja seda mitte armastuse pärast. Põhjuseks on sageli kombestik, vanemate valikud, perekonna kehv rahaline olukord vms. Punased pärlid kujutavad verd ja oma disaini kaudu soovib ta edasi anda sõnumit, et rohkem inimesi peaks mõtlema sellele. Kui vale ja ebanormaalne see olukord nende noorte lapseohtu tüdrukute jaoks on ja kuidas see neid kogu elu mõjutab. 



Chrisqueen annab oma disainis edasi sõnumit naistele, viidates sellele, et naised on tööturul ja elus sageli madalamas positsioonis. Tema idee väljendab seda, et mehed ja naised peaksid olema võrdsed nii positsioonilt kui ka palganumbri poolest. Oma teksased tegi ta super lühikesed, et luua ühendus moshow teemaga Cut Out. 




Selline ettevõtmine oli väljakutseks nii mulle endale kui ka õpilastele. Päeva edenedes muutusid õpilased vabamaks ja soovisid oma mõtteid hea meelega jagada.
Mõtlemisainet pakkusid mõned väga sügavad ja tõsised teemad, mida nii noored inimesed tavaliselt ei söanda puudutada.



reede, 13. juuni 2025

It's a Showtime.

 Hommik võtab mind vastu tühja saaliga. Kõik asjaosalised on kogunenud garderoobi, kus käib kibekiire töö juuste soengusse sättimise, make- up'i ja loomulikult riietumisega. Peaproovini on veel tunnike aega.

Õpilased on sõbralikud, avatud ja suhtlevad üldiselt hea meelega. 

Pisut hiljem tekib meil kohaliku kooli kolleegiga mõte paluda mõnel õpilasel rääkida oma disaini lugu ja lubada selle sisukokkuvõte koos pildiga lisada blogisse.

Selline ettepanek teeb noored üldiselt pisut ärevaks- peamiselt on murekohaks inglise keeles oma loomingust salvestuse jaoks rääkimine. Eks paljud meist on kogenud tunnet, et niisama jutustades pole hullu, aga kui tuleb konkreetselt oma tööst sõnad ritta seada ja seda veel salvestuse jaoks, siis võtab põlve värisema...

Esimese hooga saime mõned õpilased nõusse, aga peale esimest päris etteastet läksid tüdrukud juba julgemaks. 

Pikemalt- ehk siis: "Lood disaini ees" juba järgmises postituses.




Väike ülevaade on nähtav siin: https://www.fahrgastfernsehen.city/beitrag/4757248-schuelerinnen-entwerfen-nachhaltige-kleidung-eine-modenschau-setzt-zeichen

Täna, 16.06, jõudis minuni Ursula kiri õpilaste poolt tehtud kolme videoga, mille avaldamine siin blogis on autorite poolt lubatud. 

Check- in on tehtud ja juba homme algab tagasitee.

Olen siiralt tänulik selle võimaluse eest olla kohapeal, näha, kuidas üritus ennast loob, kui palju on selle taga inimesi, eneseületust ja pühendumust. Ja näha siirast rõõmu noorte silmis, kui show on tehtud.
Meil on, millele mõelda :)


Harjutamine teeb meistriks

Nii on ju meile lapsest saati sisendatud- proovi, kui ei õnnestu, proovi veel. Ole kannatlik, ületa ennast ja küllap varsti näedki, et kõik õnnestub.

Esimesed lavaproovid näitavad vaatajale kiirelt, kes on need eneseületajad, kelle hing väriseb sees. Sest teha tuleb midagi, mis pole igapäevane- on hoopis uudne ja pisut hirmutavgi. Nendest hetkedest ei jäädvusta kaamerasilm midagi. Noored on usinad, proovivad üha uuesti ja uuesti ning juhendajatel on selge visioon. 

Jätame Ursulaga noored oma enesekindlust lihvima ja suundume kooli- paberimajandus vajab korda ajamist. Arutleme mõnda aega töistel teemadel ja viskame õhku mõtte Ursula vastuvisiidi võimalustest. Koolil on valmis saanud uus hoone ja nii näevad kabinetid välja nagu...kolimise eel ikka- kokkupakitud asjad, veel pakkimata asjad ja sekka mõnigi toimekas õpetaja. Tekstiiliosakond jääb oma senisesse asukohta, sest "keegi ei taha kolida masinaparki".  Tekstiilivaldkonna õpetajad on noortega Muusikamajas proove tegemas ja mina saan kauaoodatud võimaluse Hannoveri ühe tuntuma vaatamisväärsusega lähemalt tuttavaks saada- Herrenahuseni aiad (Die Herrenhäuser Gärten) tähistab sel aastal oma 350 juubelit.


Vaatamist jagub seal kasvõi terveks päevaks, sest ühe osa moodustab suur ajalooline aed- Barokkstiilis kujundatud aed eriilmeliste taimekoosluste, skulptuuride, purskkaevude ja geomeetriliselt kujundatud madalate ja kõrgete hekkidega. Praegusele aastaajale omaselt on ümbruskond täis õiteilus pärnapuid. Sooviksin seda mesimagusat lõhna kojugi kaasa võtta ning kõigiga jagada. 






Lisaks suur botaanikaaed. Mulle näib, et väga eksootiliste taimedega seal tegemist pole, liigid on paljuski samad, nagu meil, lihtsalt kasvult kõvasti lopsakamad ja praegu täies õiteilus. 

Taimedel puudub tagasihoidlikkus- nemad on valmis kaamerasilmale oma ilu demonstreerima. Vahepeal ilmutab ennast tuuleiil ja siis tuleb fotograafil kannatust varuda.




Igatahes unustasin ennast seda ilu nautima piisavalt pikaks ajaks ja meremaailm suleti enne, kui mina taimede vaatamisega ühele poole sain.

Siinne ilm on mind soosinud- päevad läbi pilvitu taevas ja särav päike  ning suvine soojus on just need kolm asja, millest Eestis sel kevadel kõvasti puudust olen tundnud.

Päeva õhtusse jõudes olen kogunud arvestatavad 23745 sammu.

neljapäev, 12. juuni 2025

Unistada tuleb suurelt😊😊

 Ühel ilusal maikuu päeval leidsin oma meilide seast kirja Ursulalt- Hannoveri Anna- Siemsen- Schule tekstiiliosakonna juhatajalt. Kirjas oli kutse kooli iga- aastasele õpilaste moeshowle:


Varasema kohtumise põhjal tean, et selle kooli moeshowd on oma reklaami väärt, nende kontseptsioon on jätkusuutliku moe loomine ja selle näitamine publikule. Publikuks võivad olla kõik- alates oma kooli I kursuse õpilastest ja koostööpartneritest kuni linnaelanikeni. Sissepääs on kõigile prii.

Igatahes, endalegi üllatusena sain sel aastal võimaluse kogu melust kohapeal osa saada. See ongi uskumatu, nagu põnev unenägu, aga toimub päriselt. 

Reisipäev tõi mind Hannoveri kolmapäeva pärastlõunaks. Äratundmist jagus juba peavaksalisse, aga ühe pisidetaili olin siiski suutnud unustada- enne edasiliikumist tuli jaamavahe jagu tagasi jalutada :)  Google kaardirakenduse juhtnööre ei hakanud ju detailselt lugema. Nii ma siis olin seal pisut segaduses, leidmata õiget ronginumbriga peatust, kuni üks sõbralik kohalik mulle meelde tuletas, et tegelikult tuleb mul peatuse jagu tagasi jalutada, et edasi õiges suunas liikuda saaksin. Niipea, kui ta mulle jaama nime mainis, tuli see mullegi meelde. Edasi oli lihtne- vähemalt see osa, mis puudutas rongiga sõitmist hotelli suunas.

Mõnesaja meetrine jalutuskäik venis oodatust pikemaks, sest seesama kaardirakendus otsustas mind hotelli asemel saata hoopis Deutsche Posti kohaliku keskuse juurde...Huvitav, mõtlesin endamisi, kuidas siis nii juhtus. Turgutasin pisut aadressi rida ja sain uued juhtnöörid. Olin justkui hotelli juures, ainult seda ei paistnud kusagilt- oli hoopis midagi skatepargi laadset. Tõsi, hotelli tutvustuse juures oli seda mainitud. Viimaks märkasin, et seisan täitsa õige maja ees, lihtsalt kiri oli nii märkamatu. 

Hotell oma olemuselt on hubane ja personal sõbralik. Ainult lift liigub mõnikord väga aeglaselt.

Saabumispäeva õhtuks olime Ursulaga õhtusöögile minekus kokku leppinud, nii et väga pikka puhkehetke ma endale ei lubanudki. Imeline ilm andis võimaluse lihtsalt jalutada selle linnaosa keskmesse, kus õhtune melu oli täies hoos. 

Õhtusöögil- nagu ikka rääkisime tööst, elust ja ilmast. Ja sellestki, kui väärtuslik on minu võimalus vaadata pisut sisse kogu moeshow korraldamise köögipoolele ning lõpuks näha tulemust oma silmaga.

Jalutasime ka tulevasse peopaika- Hannoveri Muusikakeskusesse, kus sellel hilisel õhtutunnil käis veel kibekiire töö viimaste fotosessioonidega. Astusime meiegi Ursulaga korraks kaamerasilma ette.






 

Tagasi koju

Reede õhtul otsustasin käia ka Hannoveri kesklinnas- mõnusalt soe ilm kutsus niisama linnamelu nautima ja jalutama. Kõik said nautida soojus...