Unistada tuleb suurelt😊😊

 Ühel ilusal maikuu päeval leidsin oma meilide seast kirja Ursulalt- Hannoveri Anna- Siemsen- Schule tekstiiliosakonna juhatajalt. Kirjas oli kutse kooli iga- aastasele õpilaste moeshowle:

Varasema kohtumise põhjal tean, et selle kooli moeshowd on oma reklaami väärt, nende kontseptsioon on jätkusuutliku moe loomine ja selle näitamine publikule. Publikuks võivad olla kõik- alates oma kooli I kursuse õpilastest ja koostööpartneritest kuni linnaelanikeni. Sissepääs on kõigile prii.

Igatahes, endalegi üllatusena sain sel aastal võimaluse kogu melust kohapeal osa saada. See ongi uskumatu, nagu põnev unenägu, aga toimub päriselt. 

Reisipäev tõi mind Hannoveri kolmapäeva pärastlõunaks. Äratundmist jagus juba peavaksalisse, aga ühe pisidetaili olin siiski suutnud unustada- enne edasiliikumist tuli jaamavahe jagu tagasi jalutada :)  Google kaardirakenduse juhtnööre ei hakanud ju detailselt lugema. Nii ma siis olin seal pisut segaduses, leidmata õiget ronginumbriga peatust, kuni üks sõbralik kohalik mulle meelde tuletas, et tegelikult tuleb mul peatuse jagu tagasi jalutada, et edasi õiges suunas liikuda saaksin. Niipea, kui ta mulle jaama nime mainis, tuli see mullegi meelde. Edasi oli lihtne- vähemalt see osa, mis puudutas rongiga sõitmist hotelli suunas.

Mõnesaja meetrine jalutuskäik venis oodatust pikemaks, sest seesama kaardirakendus otsustas mind hotelli asemel saata hoopis Deutsche Posti kohaliku keskuse juurde...Huvitav, mõtlesin endamisi, kuidas siis nii juhtus. Turgutasin pisut aadressi rida ja sain uued juhtnöörid. Olin justkui hotelli juures, ainult seda ei paistnud kusagilt- oli hoopis midagi skatepargi laadset. Tõsi, hotelli tutvustuse juures oli seda mainitud. Viimaks märkasin, et seisan täitsa õige maja ees, lihtsalt kiri oli nii märkamatu. 

Hotell oma olemuselt on hubane ja personal sõbralik. Ainult lift liigub mõnikord väga aeglaselt.

Saabumispäeva õhtuks olime Ursulaga õhtusöögile minekus kokku leppinud, nii et väga pikka puhkehetke ma endale ei lubanudki. Imeline ilm andis võimaluse lihtsalt jalutada selle linnaosa keskmesse, kus õhtune melu oli täies hoos. 

Õhtusöögil- nagu ikka rääkisime tööst, elust ja ilmast. Ja sellestki, kui väärtuslik on minu võimalus vaadata pisut sisse kogu moeshow korraldamise köögipoolele ning lõpuks näha tulemust oma silmaga.

Jalutasime ka tulevasse peopaika- Hannoveri Muusikakeskusesse, kus sellel hilisel õhtutunnil käis veel kibekiire töö viimaste fotosessioonidega. Astusime meiegi Ursulaga korraks kaamerasilma ette.